Nii meeldiv on haige olla just siis kui ilusad ilmad on. Vähemalt ei läinud eile päev raiksu aga siiski kurb meel toas istuda. Üleüldse, alles ma olin ju haige..ei mõista.
Tegelikult polegi väga palju siia kirjutada kui aus olla. Vaikselt tuleb kevad ja see tähendab, et pean hobustele aeda hakkama ehitama. Kui kellelgil on üleliigseid aiaposte, võib meelsasti need mulle kinkida. Tegelikult see aia ehitamine polegi nii hull kui elektrikarjus panna mitte okastraat aga postide tegemine ja maasse löömine on kõige hullem ilmselt. Olen pisut elektrikarjuse hindasid ka uurinud ja pole hullu midagi, ma arvan et rahuliku südamega magama minemine on olulisem kui see raha, sest olgem ausad, kaua nad niisama seal aias ei seisaks. Vahepeal mõtlesin isegi, et suveks võiks keegi tahta oma hobusest puhkust ja niisama kusagile sööma viia, ma võtaks hea meelega ühe ajutiselt juurde.
Vahepeal oli üks mu elu kohutavamaid hetki. Ilmselt ainult hobuse inimesed mõistavad seda tunnet aga kes teab, äkki keegi veel. Igaljuhul, suvel harjutasime Winnit ja Lagunjot köides olema..Ristna jaoks. Lagunjol polnud probleemi aga Winni esialgu ikka kartis. Nüüd ükspäev panin nad kolmekesi üle mu tee väiksele maalapile sööma, köide siis. Aknast oli koguaeg hea vaade nende üle ja korras. Õnneks leidsin lehmaketi, mis oli parasjagu kerge ja pikk, sobis Lagunjole hästi (tal jalad ju õrnemad kui teistel). Kaks päeva polnud muret, sõid heameelega. Kolmas päev kui nad öösel välja said ja pool palli pm korraga ära sõid, otsustasin nad uuesti nö köide panna. Esimesed paar tundi oli kõik okei kuni otsustasin Pähklile kordet minna tegema, vaatasin kaugelt 1 hobune, 2 hobust..hmm 3. hobune!! Nägin juba kaugelt, et ta oli pikali maas ja ei liigutanud, jooksin kähku sinna ja karjusin juba eemalt Lagunjo! Aga ei midagi.. Kohale jõudesnägin, et ta oli kuidagi selle keti jalgade ümber mässind ja pikali kukkunud, kael ka suht kange. Võtsin kähku päitsed peast aga erilist ei muutunud. ta lihtsalt lamas seal ja pilgutas aeglaselt silmasid. Katsusin jalgu, esimene vasak oli väga imelik..pikali asendis ei saa ju aru ka. Igaljuhul püsti ta ei tõusnud ja minul pisarad voolasid. Jooksin kähku tuppa ja üritasin emale kiirelt seletada ja palusin tal arsti kutsuda ja jooksin ise õue tagasi, õnneks õue ust avades oh üllatust, Lagunjo sõi keset õuet rõõmsasti rohtu. Ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud. Kuna alles eelmine talv juhtus selline asi Comicuga, kus ta lihstalt libeda peal oma puusaluu murdis ja magama tuli panna, siis see tegi asja hullemaks minu jaoks. Igatsahes katsusin ja vaatasin Lagunjo üle, kõik oli korras. Jalad olid tagant natuke katki aga väga vähe. Köis oleks ilmselt sissesooninud ja väga haiget teinud. Söötsin talle siis palju porgandit ja leiba sisse ja ta keksis nii rõõmsalrt mööda õuet ringi kui teised karjamaale tagasi tõin. Enam ma neid kunagi nii ei pane. Siimaani olid nad tegelikult väga targad (jälgisin ikka päris palju neid) ja ei jäänud kordagi kinni. Hiljem läksin põllule Pähkule kordet tegema ja ta ühekorra libises nii julmalt, et olekski peaagu kukkunud..mis kohutav päev. Muidu sai ilusti hakkama kuigi galoppi ta vist endiselt väga ei harrasta.
Vahepeal olen päris palju ratsamas käinud sest ilmad on ilusad ja soojad olnud (mitte kõik muidugi). Pühapäeval käisime Liisaga Tähvaninal, ring oli kuskil 13km. Winni oli niiii uimane, päris kurjaks ajas. Vahepeal karjusin 'traav!' ja siis Liisa ütles, et LAgunjo tahtis kohe selle peale traavi minna. Üldse Lagunjo on korde peal ära õppinud igasuguseid käsklusi, mis on mm omamoodi hea ka niisama ratsutades. Nt kui sõita ja järsku tuleb libe koht, siis ratsmest õrnalt tõmmtes jääb ta kohe laksust seisma ja libiseb 90% kindlalt. Aga kui vaikselt vilistada, võtab ta hoo paari sammuga maha ja jääb ühtlaselt sammu.
Põhapäeval tahtsi Ats ka tegelt ratsama tulla aga siis ma olin juba poolel teel Tähvaninale kui ta seda ütles. Igastahes tahtis mingi aeg tulla.
Aaa ja mis on imedeime, ma sain isegi Renee hobuse selga. Ta küll vingus nagu naine aga hakkama sai.
Eile käisin ka üsna pika ringi, peaagu 14km. Läksin Palade kaugu Hiiessaardse, sealt mööda metsateed kukkasse ja kimasin veits põllu peal ka. Nii kohutav nostalgia tuli ja hetkel mängib ka aruvutist 'Luisa Värk- Kodu' laul, mis paneb nüüd ikka vanadele aegadele mõtlema ja  nendele kukka põldudele. Eile oli kuidagi nii kurb sõita seal, ükis. Vanasti sai nendel põldudel nii palju nalja Kelliga ja hobustega. See oli siis kui noored ja hullud olime muidugi. Aga igastahes oli tore ring, tagasi tulin Kõlunõmme kaudu ja tundus, et Lagunjo ka täitsa nautis neid põlde ja ilusat ilma.
Mäletan, et kunagi hästi ammu kui mul polnud kellegagi ratsutamas käia, sest Mustik oli maha müüdud ja mina oma käeluu tõttu ei julgenud ka, istusin kodus võrkkiiges.. Ilmselt oli tegemist mai kuuga, sest õues oli soe ja kiikusin kuidagi tagurpidi seal kiiges ja unistasin  kui tore oleks, kui oleks ikka oma hobune ja kui saaks kasvõi paar sammugi oma õue peal sõita. Nüüd sõidan päris tihti hobusega üle õue ja on ikka uhke tunne küll. Aga see pole enam päris see, millest unistasin. Mis ei tähenda muidugi, et ma õnnelik ei oleks, muidugi olen.
Muidugi oli vahepeal üks nädalavahetus mis oli ka mm, omamoodi tore. Käisime Carribsis, oli mingi Eesti pidu aga ma ootasin tegelikult paremat muusikat kui 'kes aias, kes aias, mesilane aias'. Olgu, tegelikult oli head muusikat ka. Üritasin Märtule ja Atsile shotti ka välja teha, mis 2x ebaõnnestus, sest Ats lihtsalt võttis mu kaardi ära ja maksis ise. Hommikul olin ma tegelt päris õnnelik selle üle. Ohjah, naljakas pidu oli aga avalikus blogis ei saa sellest rääkida. Mhauw.
Uuendasin oma jõuka kava ka, nii et Liisa kui koos jõukasse lähme siis vb paar uuemat harjutust ka. Päris tore vaheldus on tegelikult. Kuigi kirjas oli, et peaks esialgu 2 kuud seda sama kava tegema aga no ma peale 2 esimest nädalat lisasin sinna juba palju lisa hajrutusi juurde.
Aga mis seal ikka, haige laps hakkab nüüd Revenge vaatama, sau.