wopwop

Täna on niinii ilus ilm! Peaagu nagu kevad,  loodan, et see jääbki kestma. Käisime Liisaga ratsutamas ja see pole kuidagi võrreldav -10 kraadiga, koju jõudes on vaev käsi üldse tunda, rääkimata jalgadest. Täna hakkas isegi palav vahepeal, eks sõitmine ju väsitab ka. Kahjuks või õnneks jõudis Winnile ka kevad ja ta lollitas parasjagu. 3 küünalt plus 100x lampi seismist ja tagurpidikäiku ja muidu galoppi tõstes rodeo. Avastasin, et ma olen oma Mustiku hirmust üle saanud. Nimelt viimane kord kui alla kukkusin, murdsin käeluu küünarnukist.. See oli mu elu hulleim luumurd.See ei olnud isegi õnnetus, see oli meeleg alla viskamine. Sõitsime Kelliga eri põllu otstes aga Mustik ei tahtnud eraldi olla ja tahtis Pähkli juure minna, mina ei lasknud..Mille peale ta käest ära tõmbas, ratsmeid polnud ja vehkis peaga samal ajal viskas tagant üles ja esiotsaga ka kuidagi samamoodi ja nii pool põldu kuni ma enam ei suutnud selga jääda ja lendasingi alla. Ja see ei ole üle paisutatud jutt, nii oli. Tagant üles viskamine ei ole probleem, samuti küünla tegemine..kui need ei toimu ühe aegselt ja koos pea vehkimisega kiirgalopis.  Peale seda pelgasin hobuse selga minekut. Kui Lagunjo tuli, oli alguses ikka hirm ja kui natukenegi lollitas siis loobusin. Hirm sai võitu ja see ei ole õige. Õnneks on Lagunji perfektne hobune sellises olukorras. Alguses ta lollitas väga natukene ja see pani mind proovile ning ülesaana hirmust ja vastu hakkama, sest isegi kui ta midagi tegi, ei olnud see ohtlik. Seega harjusin temaga ja nüüdseks tunnen teda juba nii hästi, et tean juba ette ära, mida ta mingis olukorras teeb ja üldiselt on see põnev. Hirmu ma temaga enam ei tunne ning täna võib öelda, et Winniga ka. Mul lihtsaltei olnudjaksu temaga terve aeg riielda ja stekiga lüüa, muidu  oleksimegi sinna kohapeale jäänud ja lasin Liisal vahepeal ees minna. Avastasin, et kui ta põllupeal seda sarnast rodeot Mustikule tegi, ei hakanudki süda kloppima ja ei tahtnud hkohe alla tulla vaid sõitsime edasi. See polnud muidugi pooltki nii hull kui see, mis Mustik tegi aga midagi pisut sarnast. Igaljuhul polnud hullu miskit ja oli lahe päev.
Vahepeal käisime Spa's ka. Oli tõesti vägaväga tore ja soovitaksin kõikidele paaridele seda. See ongi hetk, kus ongi ainult Sina ja Tema. Esimene õhtu kui Spa's lebotasime, väga soojas basseinis ja hiljem siidrit ja õlut jõie seal, oli väga super. Sõime ja jõime pisut ja panime kõik toa nr 219 arvele, nii uhke. See meeleolu oli kuidagi nii mõnus ja muretu. Saunasid oli ka nii palju ja tõesti, minu jaoks omamoodi elamus. Riideid sai ka toas vahetada ja hotelli peal hommikumantliga ringi jalutada, all bikiinid. Hommikusöök oli ka uhke ja ohjah, tõest korrata juba. Teine päev sõitsime Kuressaare peal ringi ja tegime pilte. Käisime soolakambris ka hommikupoole ning õhul jälle saunades ja basseinides. Jõime siidrit jälle natuke ja nautisime teineteise seltskonda. Tuba oli ka ilus ja teenindus ja muu. Koju tulles tuli kurb meel, et nüüd läheb tavapärane rutiine elu edasi. Igastahes soovitan kõigile Grand Rose Spa'd! You won't regret it.
Mis siis veel...hmm, vahepeal avadlas üks (st kõik tegeltl ka üks üllatas väga) eelmises postituses mainitud sõpradest arvamust mu postituse üle ja see oli nii armas ja tõesti üllatav. Ju siis tema iseloomustus läks täppi, vähemalt nii ta mulle ütles. Sõbrad on ikka toredad:)
Kolmapäeval käisime muidu jõukas ka, Inge tuli ka ja tegin uusi kõhuharjutusi mis MÕJUVAD!! Neljap ei käinud, sest hüppeliiges endiselt valus ja jalapäev oli. Reedel oli Liisa ka ja tegime käte päeva ja laupäeval isegi lihased valutasid.
Reedel oli Hirmo Faktor. Arvasin algul, et jube crap pidu sest üldjuhul mulle see muusika ei meeldi. AGA see oli isegi peale 2 shotti täitsa tantsitav pidu. Ega midagi väga erilist just polnudki aga lahe oli küll. Pildistati ka ja ma ytegelt ei taha näha neid..kuna see fotograaf tegi nii äkki pilti ja ma ei jõudnud sättidagi end.
Koju minnes oli väike draama söögi üle aga noh ei miskit hullu.
Eile lebotasime niisama ja õhtul nägin Raunot väikseks hetkeks. Oli tore küll aga tahaks nii palju asju talle öelda ja rääkida, aga tal ei ole kunagi piisavalt aega..sest jah.

See oli liiga madal, et Lagunjo reaalselt hüppaks ka. Ma niisama hop karjumas.

Märtu pilt tegelt, copisin kogemata arvuti..aaaaga fun.

SÕBRAPÄEVA ERI!

Imelik natuke mõelda, aga nüüd juba 20 aastaga on mul üpris vähe neid tõelisi häid sõpru. Mul on palju tuttavaid ning saan paljudega ka esimest korda nähes hästi läbi, kuid neid, keda tõesti sõpradeks pean on vähe. Igaühega on oma lugu, igaüks nendest on näinud minus mingit poolt, mida teised ei ole. Mul oleks nagu 10 erinevat elu, sest igaühega neist on oma story, mida kellegi teisega ei ole. Mõtlesin natuke nendest kõige parematest kirjutada. JÄRJEKORD EI OLE OLULINE (see on Kellile mõeldud, ta arvab alati, kui ma ta nime peale kellegi teist nime kirjutan, on ta sellest inimesest kohe vähem tähtsam).
Enamus sõpru ongi põhikooli ajast ja lapsepõlvest.
Triin on seee eriline, kes ei  ole kuidagi lapsepõlve ega koologa seotud ja üldse oli temaga üks naljakas lugu. Nimelt enne kui me suhtlema oleks hakanud, ei sallinud me teineteist üldse. Ta vaatas mind poes alati nii kurja näoga ja mul oli see aeg käsi ka veel kipsis ja ta pidas mind imelikuks ja mina teda ülbeks. Oli siis mingi kord, kui ta ema juures mingisugune party oli ja mu ema mind ka kaasa kutsus (st Triinu ema oli öelnud, et teised võtavad ka lapsed kaasa ja need enamus kutid, kui mu ema mu ka võtaks oleks Triin'ul ka huvitavam).  Ma küll alguses jubedalt kartsin ja lugesin autoga sinna sõites tunde kaua ma vastu pean pidama. Üllatuseks oli vastuvõtt aga soe ja avastasime, et meil on nii mõnigi ühine tuttav ja varsti juba vatrasime kõigest muust, mängisime õues lumesõda ja viskasime Triin'u telefoni (ma ei tea siiani mis põhjuseks) naabri kraavi..sinna ta jäigi. Sealt algas see kõik. Ilmselgelt ei tea keegi, mis toimus KÕPUS ja AUSTRIAS aga ei olegi vaja teada, see on midagi, mis on kirjeldamatu. Kui palju lollusi võivad ühes inimesed koos teha ja kui palju naerda. Jube. Kõpu on vist üldse osake mu elust ja ma olen õnnelik, et Triin selle nii eriliseks ja meeldejäävaks tegi. Suhtleme nüüd küll vähem ja oleme täiskasvanuteks saanud aga see ei ole. :)
Ingega oli ka omamoodi lugu. Põhikoolis me väga ei suhelnud, eks paar sõna ikka aga mitte nii. Kuni ajani, millal ma käisin 9. klassis ja kevad oli  juba käes. Kehalise tunnid olid meil koos ja pidime jooksma Kukka tr'ni, mina, Inge ja Karmen olime ainukesed, kes ühe  otsa ilma peatusteta ära jooksis. Tagasi jooksime siis juba koos ja hakkasime Ingega rääkima, et meil jooksmistempo nii sama ja teised kuskil 1km maas meist ja me saame isegi juttu rääkida. Otsustasime siis koos jooksmas käima hakata, mõeldud tehtud. Sealt sai alguse meie nö tõsisem sõprus. Praegu suhtleme küll vähem, sest elutempo on selline aga minu jaoks ei muuda see seda, Kes ta minu jaoks oli ja on. 2010 suvi oli äge! Rääkisime ja rääkisime. Käisime Raunoga väljas, lollitasime. Käisime Suuremõisas Janaril külas ja surime palavusse. Õhtused ujumas käigud ja päeval päevitamised. Siis oli see vaba tunne, et pole kohustusi kellegi ees ja sai alati igavusest välja minna ja midagi lahedat teha. (Mitte, et me oma praguste eludega rahul poleks aga vahel ikka mõtled ju nii). Mäletan hästi, kuidas Inge koguaeg jalgpalli vaatas ja ma temaga msnis jutustasin, ise seljaga teleka poole, kust jalka käis. Pm siis ma ei näinudki  midagi aga kokkuvõtteks arutasin ikka ükskord Raunoga tund aega jalka üle ja kui lõpuks ütlesin, et ma seda tegelikult vaadanud polegi oli ta nii üllatunud mu teadmistea üle - selles oli süüdi Inge. Tegi mulle msnis nii põhjalikke kokkuvõtteid ja rääkis, kes just värava lõi ja millised on ilusad mängijad. Temaga tunnen end kuidagi teistmoodi kui kelelgi  teisega. Mäletan, et meid peeti isegi õdedeks ja tegelikult me olemegi ju peaagu kaksikud, haa. Mõistame kuidagi teineteist kergemini. Just ükspäev jalutades ta rääkis, kuidas kevad tegelikult ei tule kui lumi praegu sulab, sest ok sulab küll aga kuu poolest ikka kevad lähemal pole ja aint kole ja sopane aga Martin arvavat vastupidi. Ma olin 100% nõus temaga, Märtuga just vaidlesime samal teemal ja vähemalt Inge jagas minuga sama arvamust. Vott siis nii:)
Kui ma kõigist nii pikalt kirjutan, sisi jäängi siia bloggerisse vist.
Vikaga ma küll kahjuks enam pm üldse ei suhtle, AGA arvan, et paar asja võiks kirja panna. Ma ei tea ühtegi sellist inimest nagu tema. Kooli ajal kui mul msnis ühe khmn isikuga hullud jutud olid, oli VIka hommikul kohe platsis ja uuris nohnoh mis toimus. Tavaliselt kui ise kellelegi rääkida tahtsin, oli kõigil nii kopp ees ja pm ei saanudk oma rõõmu jagada kellegagi aga siis oli tema ALATI olemas. Ta võis minuga nendel teemadel päevad läbi rääkida, ilma tüdinemata ja see oli midagi mm erilist. Ta ei tüdinenud kunagi mu lõputust jutust ja koos sai nii palju nalja. Vot seda aega igatsen palju.
Liisaga oleme tittedest peale sõbrad. Ega seda ei mäleta küll, kuidas esimest korda kohtusime..AGA ma mäletan seda, kui täitsa esimest korda üksi liisa juurde võisin minna..St peaagu üksi. Renee saatis mind naabriteni ja sealt üksi. Olin nii ekstaasi täis ja nukud olid ka kaasas vist isegi. Arvan, et mul on üks lahedamaid lapsepõlvi üldse, just tänu Liisale. Need teineteise juures mängimas käimised ja nukkude kottide kaasa tarimine..isegi kelkudega mängiime. Mul oli vist Po? või oli tinkivinki, ei mäletagi. Aga Liisal oli Lala, ehk siis kollane kelk. No eks see sõprus sealt alguse sai. Paljugi ütleb vist Tokio Hotel, mida paljud teised ei mõista aga meie mõistame. Samuti ka Paladel käisimised ehk siis Raunoga õues. Hull sõimlemine käis neil koguaeg ja ma naersin. Siiamaani kuskil mälukaardil olemas salvestus Liisast, kui raunts teda tooliga mööda maad lohistas 'Ära teeee, ära palun teee'. Khmn, Liisa ise mõistab. Ma arvan, et me oleme nende 20a jooksul nii palju koos teinud, et mul ei tulegi need säravamad hetked meelde. Igaljuhul oled sõbranna, kes on alati olemas olnud ja loodan, et oled ka edaspidi. Võibolla meie iseloomud ei klapi alati just 100% aga see teebki asja huvitavamaks. Aga kui minna nt Eesti peale trippima, siis oleksid Sina esimene, keda kutsuksin. Ma ei tea miks, aga  miskipärast nii on.
Kelli..hnm ei oskagi mingit algust siia kirjutada. See jutt oleks lõputu aga proovin lühidalt teha. Suhtlema hakkasime juba väga väikestena, tema mäletab isegi kuidas ma käima hakkasin, mina kahjuks seda aega ei mäleta. Aga see on vist tõesi nii, et läbi tule ja vee aga lapsepõlve sõbrannad jäävad. Hakkasime rohkem suhtlema kui olin äkki 11? Tema vedas mind esimest korda hobuse selga ja hiljem juba ratsutama. Tema selle pisiku tõigi, tema pärast ma olengi õnnelik, et mul on kodus 3 väga toredat hobust! Tänu temale ongi see kõik võimalik. Eks alguse sai see ratsutamine kui niisama jalutamas käimine. MIna Comicuga sadulata ja tema Elteriga, kes oli suht hulluke. Olime just oma kaskad kätte saand ja esimest korda peas kui kodu poole tulime traavis ja Elter traavilattide peale ehmatas, mis tee ääres olid. Elter hüppas kõrvale, Kelli kukkus alla ja edasi- galopp. Mina polnud kunagi galoppi sõitnud ja ilma sadulata ka veel. Elasin nii kaua üle kuni tuli 90 kraadi kurv, seal lendasin alla ja maandusin täpselt kivi kõrvale. Peale kukkumist tuli Comic pea maas mu juurde ja vaatas pea maas mulle otsa..ma ei unusta seda kunagi. Justkui oleks ta kurb, et nii läks, sest ega ta tahtlikult ja alla ei visanud. Siis tuli juba Kelli ja emotsoonid olid laes ja nalja kui palju. Edaspidi olid juba põldudel kiirgalopid, üritasime veel samal ajal 'bemarivenda' või 'sinule kallis' laulda ja ma oleks peaagu naerukrampidest alla kukkunud. Samuti ujumas käigud kui ma oma pikad püksid Comicu tagumikule kuivama panin ja ise alukates ringi lasin ja tsivilatsiooni jõudes avastasin, et püksid olid alla kukkund ja ma olin pesu peal. Kellil nalja jälle kui palju.. ta vist enamus aega saigi mu üle naerda. Me veetsime peaagu igapäeva koos ja julgen öelda, ets ee oli elu parim aega. Olin nii väike ja muid muresid peale selle polnud, et ema mul r ohkem kodus käskis olla ja kuri oli. Kõik muu oli super. Siis tuli juba pubeka iga pealeja sai igasugu asju tehtud, kuna see blogi on avalik ei hakka kirjutama siia aga eks ta ise saab meenutada. Varsti tulid Mustik ja Pähkel..oh olid ajad. Trippisime igapäev oma 20km vähemalt ja hüppasime kõrgeid maha langend puid ja ulme kraave. Praegu vaadates neid kraave tulevad küll judinad peale. See oli see noorushullus,  polnud elust kahju vist. Mäletan kui Suursadama põllul kiirgaloppi sõitsime (või khm Pähkel visat kiirtraavi:D) võidu ja mulle elektripost vastu tuli, eiosanud pöörata kummalegi poole, kui ma tahtsin vasakule, tahtis Mustik paremale. Päris napikas oli. Ja  need ujumas käigud hobustega. Vähemalt see suvi saime midagi sarnast korrata. Väiksena unistasime koguaeg, et lähme trippima hobustega ja see suvi see juhtuski. Läksime Lagunjo ja Winniga Ristna otsa välja. Oli alles trip. Tee peal reidistesime ja vaatasime googlemapsist kus pärapõrgus me nüüd asume. Oli vast päris ekstreemne sõit aga luidja rannas kõrvuti galopp. Eluunistus täituski. See kõik oli nii hea, et me seda saime teha enne kui ta ära läks. Kõik jooksiki nagu paika. Viimase aasta jooksul saimegi lähedasteks jälle, eks osalt tänu hobustele. Aga meil on tõesti palju mida mäletada ja loodan, et neid asju tuleb aina juuurde ja juurde. To the moon and back!
Nelega pole enam kaua suhelnud..kahjuks. Elud nii lahku läinud. Tema elab Tallinnas ja mina Hiiumaal. Sellegipoolest on lapsepõlvest niiiinii palju mälestusi. Üks hiljutisemaid oli see, kui Tallinnas käisin Reneel vahipatis külas ja Nele enamvähem teadis kanti. Läksime siis sinna ja eksisime ära, jooksime üle eramajade õuede vahipati aiaga paralleelselt et õige koht üles leida. Paras kriminaali tunne oli ja samas pidi naeru tagasi hoidma. Tuleb muuta ja küll minna vist. kallis tüdruk igaljuhul!
Revo, hmm. Naljaks sõprus meil. Algas kõik sellest, kui üritasin teda Hannelaga paari panna ja sellest midagi välja ei tulnud. Lõpuks olin ise see, kes temaga msnis 3ni öösel rääkis ja hommikul koolis mõlemad zombid olime. vahepeal ta magas aknalaua peal ka muidugi. Imelik oli asja juures see, et koolis ei rääkinud me sõnagi. Kui ta 9nda lõpetas, saime juba rohkem näost näkku suheldud. Suvel oligi see aeg, kus mina olin hommikul kell 6 Kõppu tööle minemas ja tema sama kell Tallinna, et Inglismaale sõita. Ometigi tegi ta ettepaneku, et võisk kokku saada. Niisiis kell 12 öösel väntasime ratastega üksteise poole. Saime kokku Värssus. Nägin oma elu esimest päikesetõusu ja aeg lendas. Varsti oligi kell pool viis hommikul ja oli vaja koju tagasi sõita. Peale seda saime aina rohkem läbi. Järgmine suvi nägime päris tihti juba. Ta tuli töölt tulles Partsis maha ja ajas minuga 2h juttu ja läks siis koju. Jalutasime igast pikki maid ja käisime isegi Vikal külas ühekorra. See on mingi huvitav sõprus.  See suvi Rendis käis ta ka peaagu igapäev nädala sees juttu rääkima, tavaliselt hoidsin ma teda oma tööpäeva lõpuni kinni ja aeg lendas kiiremini. Arnikas tööl olles oli sama. Oleme teineteisele mingid nõuandjad vist. Eks meie parim mälestus ole vist Narva trip. (see käib tegelt Triinu kohta ka, mitte vb parim aga üks hea mälestus). Mälean kui kuskil Narva lähedal olime ja me bussiakna taga mingid venelased vahtisid ja vehkisid. Ma hoidsin kätt kuidagi imelikult ja Revo toppis oma mini Eesti lipu mulle pihku ja need venelased vaatasid mind päris kurjalt, nagu ma oleks neile midagi pahasti öelnud selle lipuga.  Proovisime mingi aeg teisi bussis uskuma panna, et me oleme õde ja vend ja osad isegi peaagu uskusid. Nalja kui palju. Igaljuhul on ta sõber, kes on siiamaani alati olemas ja ei lase meie sõprusel ära vaibuda, kui liiga pikka aega pole näinud tuleb ikka külla. Igal tüdrukud võiks selline sõber olla, kes ongi LIHTSALT sõber ja oskab nõu anda ka mehe vaatenurgast.
Rauno, oleksin ta peaagu juba unustand, kuigi tegelikult on see võimatu. Hakkasime suhtlema kui käisin 7ndas klassis. Esialgu ei sallinud ma teda üldse, sest ta oli niii tüütu. Mingi aeg aga hakkasime läbi saama. Vahepeal isegi nö 'käisime', kahjuks pidas terve koos nii naljakaks seda, et me läbi saame ja koolis ei saanudki vabalt suhelda. Olid ajad. Peale ta kooli lõpetamist, uues koolis ta muutus päris palju. Vahepeal isegi ütlesin talle, et kui ta kavatsebki selliseks ülbikus jääda, ei suhtle ma temaga enam. Õnneks ta muutus tagasi. Oli üks tore suvi ka muidugi, kus me väga hästi läbi saime. Käisime Inge ja Temaga koguaeg väljas ja ujumas jne. Võib vist öelda, et ta on selline inimene, keda ma terve see aeg olen täielikult usaldanud ja usaldan siiani. Mõistame teineteist igas olukorras ega mõista hukka. Alles hiljuti, see sügis..äkki novembris? helistas ta mulle kell pool 4 öösel, kuna Märtu aga magas panin kõne kinni. Helistas uuesti, lõpuks kutsus välja, ise purupurjus. Kuna ma olin aga unetu siis läksingi. Istusime silla peale kottpimedas ja rääkisime elust ja olust. Siis ütles ta ühe lause, mis on päris palju ütlev 'kui ma sulle helistasin mõtlesin,e t sa elusees ei tule, sest miks sa peaks..ükski tüdtuk ei tuleks vähemalt, aga sina tulid..sest sa oled ju Helen' . Jah, nii ongi. Iga suvalisega ma poleks nõus olnud kuskil märja silla peal istuma. Sõbrad on ikka midagi väärt, eriti kui näed neid poole aasta peale max3 korda. Õnneks Märtu mõistab mind. Raunoga ongi see lugu, et kui näeme siis räägime nii palju ja ei ole kuangi tunnet, et ei oskaks millestki rääkida. Mõistame teineteist niivõrd hästi ja saame kõik südamelt ära rääkida. Meil mõlemal on oma elu, temal kohe pisipere ja mina olen Märtuga, nii et kes iganes arvab selle jutu kohta midagi kahtlast, siis laske käia, mul on suva. Arvan, et poe vahet, kas on sõber või sõbranna, hoida tuleb neid ühtemoodi.
Mikk, ohjaa. Nägime esimest korda 2010nda aasta detsembri kuus. Algas sellega, et läksime Ingega mudellennu võistlusi vaatama ja seal Mikk oligi. Hiljem ta lihtsalt otsustas mu kõhu peale istuda kui ma pingi peal selili lamasin. Esialgu tundus ta paras ülbik. Miski pärast hakkasime suhtlema ja saime hästi läbi ja nii oligi. Samal ajal kui teised magasid, istusime me magamiskoti sees ja rääkisime terve öö juttu. Hommikul pidi nad ära minema ja oli ikka kurb küll. Peale seda hakkaski ta Hiiumaal käima, ja kohe aasta mitu korda. Enam mitte ainult minu pärast aga osaliselt vist minu ka ikka. Tema on ka üks nendest, kes oskab asjalikku nõu anda, mis tahes teemal. Ta aitab alati ja on koguaeg olemas. Märtuga saab ta ka hästi läbi ja minu arust on see nii super tore. Käisime Märtuga üks suvi külas tal ja tema suviti jälle siin. Imelik mõelda, et ma olen isegi ta õlal nutnud täiesti lambist. Ta elab kaugel, aga see ei loe. Mälestusi on palju ja tuleb juuuuuurde. See suvi trippisime tema, Kait'u, Liisa ja Ingega mööda Hiiumaad ringi. Seltskond oli super. Ta oskab olla vahel hellitav ja öelda asju, mis naistele meeldib aga minule ei ütle ta kunagi liiga palju. Temaga koos olles on tunne nagu oleks lapsepõlve sõbrad ja see on minu arust imeline kui sa saad osade inimeste seltsis end nii vabalt ja hästi tunda.  Ta oli nõus isegi pool Tallinnat (okei väike liialdus) läbi sõitma, et mulle Audile poritiib osta mingiölt matsu pannud audilt ja siis see veel teisse kohta viia, et tasuta Hiiumaale saata. Ilmselgelt oli ta esimene, keda paluda julgesin. Mitte, et ma oleks teda ära kasutand, ma maksin sõidu kinni, aga temas on midagi, mis ei pane midn tundma hirmu küsida abi. See on  hea. :)

Märtu, no see on palju enam kui sõprus, see on armastus! Mul kuskil telefonis isegi sms aastast 2008 lõpp Märtult sisuga 'sa oled nii armas, et võtaks su lausa endale', 2010 lõpp see õnnestuski. Mälestusi on paljupalju ja esmaspäeval lähme Spa'sse kaheks päevaks. Me küll vahel riidleme teineteisega aga samas on nii nii palju head.. ma ei hakka siia pikalt kirjutama kui ma saan seda talle kohe näkku öelda. Musi!

Eks neid sõpru ole veelgi aga tõin need välja, kellest siin kirjutasin. ILUSAT SÕBRAPÄEVA TUPSUD!

Vott selline jutt siis. Võiks niisama ka kirjutada aga ei jaksa. Olen rivist väljas. Teisipäeval Ingega jalutamas käies läksin pärast trenni ja Mänkas tundsin, et vasaku jala hüppeliiges on valus. Ok elasin üle ja kadus ära. Eile jooksin jooksulindil 3,3km ja lõpus sundisin end käima kuna jalg oli nii valus. Lonkasin siis mööda mänkat seal ja täna hommikul ei saanud jalale toetuda ka ja hetkel ka suht raskusi sellega, nii valus. Ei teagi  nüüd millest siis.

piffid!

no mul ei ole ühtegi korralikku pilti temaga.

suvi musurulliga

ei tohi valesti atu saada.

IGATSEN JU!

:*

meenutuseks Ingele:D

love!

tupsu

pildile kirjutatu ütleb kõik

kõpu:D

sõbrakas

TO THEMOON AND BACK AGAIN!

ag amiks mitte

äuu

uus algus

hehei, pole nagu ammu näind.
Et siis, millest alustadagi..hmm.
Olgu, kõige igavam  teema esimesena siis- trenn. Kes ei taha seda mõne jaoks 'targutamist' lugeda, siis palun väga, ära loe. Hakkasin mõtlema selle blogi üldist eesmärki ja vb panen kinniseks. Üldine mõte on algusest peale see olnud, et kunagi hiljem hea lugeda ja kusjuures ongi. Lugesin oma esimesi blogi postitusi ja naersin. Nii palju lahedaid asju oli, mis muidu ammu meelest läinud on. Nt üleeelmise aasta muinastuledeöö, istusime Alari,Märtu ja Luntriga rannaka pingil, vaatasime kuud ja lõkkeid ja jõime siidrit. Naljakas osa oli see, kui Loki kuskilt Põtsiga tuli ja kraavi kukkus. Mul polnud enam ammu see meeles aga lugedes seda postitust oma sõnadega kirjutatult, tuli see kõik silemette ja samuti need hetke emotsoonid. Igastahes, endal on küll hea meenutada vanu aegu.
Et siis trenn..jah, täna kolm nädalat tagasi tõstsin oma jala esimest korda mänkasse peale kooli läbi saamist. Alguses oli ikka hirmus küll ja esimesed päevad olid sellised kahtlased..ei osanud mdiagi teha. Aga nüüd olen juba nii harjunud. Mul on oma kava ja eesmärgid. Oskan neid asju teha (khm va üks harjutus) mis kavas ja on üsnagi enesekindel tunne, mitte nagu aluses et kuidas ja mis. Kava on vb mõne jaoks mõttetu, mõne jaoks mitte. Nimelt on mu kavas sees aeroobne trenn, sest põhimõteks on kaalulangetamine ja trimmimine. Ega see kaalu langetamine mind nii väga ei huvitagi aga t ahaks ju üldises mõttes rohkem trimmis olla. Eile avastasin, et jalad on küll palju rohkem vormis ja tagumik ka pisut. Enne olin selline mm lodev ja mitte see, mis paar aastat tagasi. Nüüd juba natuke parem ja kõht ka natuke paremas seisus. Vb paljud mõtlevad, et miks mulle trenn v midagi aga no, riietega ei saa ju aru, et tegelikult ikka kõht natuke ripub ja on inetu. Igaljuhul jooksulindil olen arenenud..alguses jooksin ikka 9min 1km aga nüüd jookseb vabalt 5min ära 1km. Enamasti on kiirus ka 10-11 peal, alguses oli 8 peal ja see tundus juba kiire. Pulss on ka normis ja tore olla. Kahjuks on aga nii igav joosta seal lindil ja sp üle 2km ei viitsi tihti, okei vahel veits üle 3 ka. Vabas õhus oli ikka igapäevane ring 4km. Aga samas jällegi käin ma pm 5 päeva nädalas trennis ja liigutan end igas mõttes rohkem. Pluss ratsutamine. Mul on trennis kolme päeva kava, pm siis käed üks päev, kõht ja selg teine päev ja kolmas päev jalad. Aga pole mudiugi nii, et kui jalad siis aint jalad. Eks ikka on asju, mis seljale ka mõjuvad jne. Üleeile lisasin oma jalapäevasse käärkükid hantlitega ja jube..järgmine päev püsti ei saanud, tuharalihased olid niiiii valusad. Ja siiamaani on, istuma saamine on väga piinarikas. Õhtul oli vaja mudugi veel trenni minna, käte päev ja noh oli küll piinarikas, sest jalgadega tuli  ju liikuda aga jah.
Oma kõhulihaseid teen ikka 100 ja peale vahel..isegi raskustega. Nt eile tegin 50x5kg järjest ja 50x ilma raskuseta järjest aj siis 20x5kg otsa. AInult nii tunnen hommikul, et natuke valusad lihased. Muidugi peale kõhu päeva annavad anyway tunda, siis igast harjutused mis mõjuvad. Aga ei ole mõtet muretseda, ma ei kavatse mingiks naiskulturistiks hakata. Lihtsalt tahaks, et ilusam oleks. Väljapaistvad lihased mulle ei meeldi..nagu st nii, etkäin ringi ja olen hullult kappis. Naistele on kole..väga kole. Mehed las olla aga eii, mitte naised.
Olgu, mis siis veel. Muidu olen niisama laiselnud sõna otseses mõttes. Vahepeal sai Comicul aasta täis..ostsin talle 4 ilusat nelki ja viisin hauale ja meenutasin veel hiljem kodus  magama pannes vaikselt oma ette. Kelli blogis on väga ilus postitus tema kohta. Ei hakka siia midagi sellist kirjutama aga minu mõtted on samad..
uskumatu, et aeg nii kiirelt lendab. Alles oli see kurb päev..ja alles oli see päev, kui Kelli ära l'äks ja nüüd on t juba üle 2 kuu ära olnud. Varsti juba suvi.
Otsin vaikselt erialasid, mida sügisel vb õppima minna. Mul umbes 3 valikut aga jätan need hetkel veel oma teada.
Nvd on ilusasti rahulikud olnud. Üleeelmine nv käisime audiga kärdlas, mm ei tulegi meelde miks..ja sii shüppasime Priikast ka läbi, Märtu jõi paar õlut ja ma vaatasin niisama. Isegi suht huvitav õhtu oli, sest inimesi oli päris palju. Järgmine nv oli samasugune..mina sõitsin kainet, seekord bemmiga..jõin sooja glögi  ja hea oli olla. Läskime Priikast Otto'sse niisama vaatama..mis oli suht pointless. Tee peal oleksin taksikoera alla ajanud, jumal tänatud et Märtu karjus 'koeeer'. Ta oli nii pisike ja istus keset teed, seal kohas muidugi kus lund polnud vaid ratta jäljed olid ja asfalt väljas oli. Ehk siis must täpp mustal pinnal. Tegin suht äkilise kõrvalpõike ja veits hirmus oli küll, sest mujal oli ju kinnisõidetud lumi kui oma rajalt välja sõita..aga õnneks ol´m bemm hea ja polnud libe ja ei olnud hullu. Enne just tee peal Märtu vingus, et sõidan 80ga, et sõidaksin ikka 90ga. Ütlesin, et suht kehvad tuled on ja libe ka parasjagu, sõidan parem pisut aeglasemini kui pärast kraavis lõpetame. Äkki hüppab mõni loom ette  v midagi. Ja nii juhtuski..uskumatu. Kõige toredam oli see, et see koer ei kavatsenudki liikuda kui ma ta poole sõitsin. Niisis ta jäi isegi siis istuma sinna partsi mäe allakui ma olin tast napilt mööda sõitnud. Üritas vist enesetappu teha.
Kunagi saime koju tagasi ka ja palju sõitmist oli aga täitsa okei õhtu.
Järgmine päev ärkasin vara, käisin korra reneega sõitmas ja magasin ülejäänd päeva pm maha.
Ratsutama ka väga pole jõudnud. Homme plaan Winniga minna. Täna enam ei saa. Igastahes Lagunjo lonkab vahepeal, sest tal on need kärnad jalgadel, mida ta pidevalt ära lööb igalepoole ja veritsevad pisut. Muidu kui lund pole, siis tal valu spole aga kui kuskil paksema lume sees sõita siis see lumekoorik teeb talle haiget ja lonkab. Niisis on lood. Õnneks pole see veritsus midagi hullu, paraneb suht kiirelt ära. Tal on need kärnad sellest nö haigusest ja vahel tõmbab kärna lahti. Täna nad otsustasid muidugi ülemise traadi pooleks teha ja heina sööma minna. Isegi Pähkel on nii pätiks läind, üritas mu silma all kui traati parandasin, uuesti üle alumise traadi astuda ja sööma minna. Peab ikka asjad paika panema. Winni nt pole loll, ta teab et ei tohi. NIi kui ma kaugelt tulin, keeras Winni end heinapalliu  juures ringi ja jooksis aeda sisse tagasi. Geeniused.

see oli enne tervislikumalt toitumist..ausalt

wut

vaatasime telekat huhu

Siis kui õue liiga väikseks jääb..kõik on omad

mingi aeg kunagi

drifti kurv