Meil Kariniga on uus laupäeva traditsioon kokku saada vist ja maailma asju arutada. Eelmine laupäev korjasin kõigepealt Andrese peale, siis Karini ja tulime minu juurde. Kes jõi veini, kes viina. Oli tore üle pika aja näha ja jutustada. Meie Andresega läksime hommikul kuuet tööle ja see loll tahtis tingimata oma 6km jala koju minna. Ma oleks oma raha eest ka nõus olnud takso kutsuma aga sellel oli ikka vaja jalutada.

Paar tundi maganud ja hommikul kuueks tööle. Uni oli küll hea vahepeal. 

Peale tööd võtsin Renee ülemistest peale ja suundusime Otepääle. Sõit läks suht kähku isegi. Kohapeal auto üle vaadatud ja Tallinna tagasi. Linna jõudes veel Hesburgerist läbi ja koju. Päris jõhker päev oli. Aga auto oli seda väärt. 3.0, 165kw bensukas. Lippab küll. 

Neljapäeval käisin Hiius töövestlusel.. ma nüüd nii segaduses mida selle eluga peaks peale hakkama. Ideaalis saaksin linna ka edasi tööle jääda ja Hiius pm oleks nüüd ka koht aga mida ma tegelikult tahan? Jõudsin järeldusele, et suuresti olen oma elu viimaseaja sündimusi nii raskelt läbi elanud sest üle 6 aasta olen ma esimest korda täiesti üksi. Ja ma ei suuda välja mõelda, mida ma oma eluga peale peaksin hakkama. Üks mõte on sügisel kooli minna ja seega linna siiski edasi jääda. Raske kui keegi ei motiveeri ja ole n-ö toeks.
Kurb on see ka, et sellel linna jäämis juhul peaksn ma oma korterist loobuma ja kuskile 12m2 korterisse kolima vist..Jube.

Eile just mõtlesin seda ka, et tunnen nii sellest puudust, et 'oh läheks teeks ja oleks'. Üksi elades peab hakkama sõpru pinnima kellel aega ja tahtmist oleks minuga lihtsalt minna kusagile. Vahel mõni vaba nv tahaks kasvõi teistele poole Eestit sõita, lihtsalt ringi trippida. Üldjuhul on nö elukaaslane selleks ideaalne variant kellega minna. Sõpru on palju raskem nõusse saada, sest kõigil muud sada asja ka veel ja on ajaliselt nii piiratud. Oma teisepoole kohustusi üldjuhul ikka tead ja kui tead, et ta anyways ei saaks minna kusagile siis ei hakkaks end selle mõttega üles kütmagi. Igastahes jah, tuleb harjuda ja üritan mingile targale otsusele kunagi jõuda. 

Jutu lõpetan sellega, millest alustasin- käisime täna Kariniga jalutamas. Oma 2h jalutasime siin Koplis pargis jms. Nii hea ikka kui keegi nii lähedal elab. 

A reedel tööl hah, uus poiss jäesti 4 tunniks üksi meiega ja kuna meie toodang nagu mitte kusagile enam ei mahtunud ja ta oma asjadega nii hädas oli, tõstsin siis osa toodangut üksteise otsa nagu peab ja sai natuke ruumi juurde. Kui kell kuus sai ja teine mehhaanik tuli tööle siis oli jälle meeletu ruumipuudus ja tal oli ruumi kiiresti vaja, tõstis minu tõstetud toodangu otsa ühe korruse juurde veel. Lihtsalt et eest ära saada aga mul pidi süda seisma jääma kui nägin. Ma kiiruga tõstsin need kahe kordseks ja jumal tänatud, et need kõik ümber ei kukkunud kui ta kolmanda korruse otsa tõstis. Aga see poleks minu süü enam olnud.. Vist.
Aaa ja bemmile saan uue tagatule ka siiski. Alguses kindlustus ei tahtnud  maksta seda aga remonditöökoda seisis mu auto eest piisavalt ja voila. 

Olen nii hea suhtleja messengeris, et ise ka ei usu

Maybe my life for example

I'll never regret u