• Kass on peal, midagi teha ei viitsi. Lisan paar pilti hoopis:):)

Kuid ka aegaajalt tee on kivine, kõik mis haiget teeb, kord ununeb.. alles jääb vaid see, mis õige.

Üksi elada on iseenesest täitsa hea. Aga kallis.. ja mis kõige hullem, jube igav. Ja mulle kohe üldse ei meeldi üksi magada. Jõulutuled ikka säravad magamistoa aknal, sest ma ei julge üksinda pimedas magada, selline naine siis.
Eile jalutasin oma 8km, ilm oli ilus ja sai isegi õhema jope selga üle pika aja. Väga väga mõnus ja värskendav oli. Just sellepärast meeldibki mulle siin elada, kus ma elan. Ma ei pea sõitma kodust välja kusagile terviseradadele, et jalutama minna. Siin ma astun lihtsalt uksest välja ja meri on otse mu ees. Ja kõik võimalikud rajad, mänguväljakud jms. Ma nii loodan, et ma suudan suve lõpuni kuidagi vastu pidada siin. Kuigi ma olen ikka täiesti pankrotis praegu. Ma olin 13 kui muutusin üsna iseseisvaks. Läksin suvel tööle ja ostsin oma riided ja koolitajad ise. Sellest ajast alates olen ma enamjaolt oma asjad ise ostetud saanud ja nüüd siis 10 aastat hiljem kui elan Tallinnas, käin tööl, mul on oma kodu ja auto.. teenin rohkem kui mu ema ja ikka laenab ema käest raha. Nagu what tha hell. Sellist elu siis tahtsingi või. Väga psürr.
Võimalus on muidugi kuskile 12m2 korterisse kolida ja 200 euri üüri maksta aga mis elu see on.. jah raha jääb pisut rohkem elamiseks kui praegu aga kuidas ma saan elada kui ma ei taha koju minna, sest see koht ei ole kodu? Ei ole enam 16 aastane, et käiks kodust eemal koolis ja elaks ühikas vms. Ei tea ise ka, mis see tegema peaks.
Töökoha vahetus ootab ka ees.  Poolte kokkuleppel muutus mu lahkumisavalduse kuupäev lahtiseks ja kui lootust andvas uues töökohas mulle kõik sobib siis lähen. Vestlusel käies mina neile sobisin. Aga ma ei tea, kas töö mulle sobib. St töö oleks üli hea. Just see mida ma tahaks. Aga palk.  Eks paistab. Sel juhul tuleks ikkagi ära kolida ja siis olen vaimselt kuskil hullumis äärel jälle ma kardan.
2017 aasta on siiani vist kohutavaim aasta mu elus. Just rääkisin Andresega ja tänasin teda, et ta mu jaoks olemas on olnud ja mitte lihtsalt kuulanud ja nõu andnud, vaid ta on mind naerma pannud ja väga palju. Ta paneb kõik enda ümber naerma. Just sellist sõpra oleks meil kõigil vaja. Aga igastahes mu ilusa, ebatavaliselt ilusa jutu peale ütles ta, et ma olen kahtlane. So.. ma siis parem ei kiida, ütlen et ta on loll ja küll ta rahul on, mhaha.
Eelmine nv oli üks huvitav moment. Olime tünnisaunas ee sõpradega kui nii öelda ja siis üks hetk ma lihtsalt vaatasin kusagile eemale metsa ja jäin oma mõtetesse kui sõber kõrvalt toksas ja ütles, et ma ei mõtleks 'tema' peale. Ma olin terve ülejäänud õhtu nii hekkis, et kuidas saab üks inimene nii hästi mu pilgust aru, mida ma mõtlen. Päris hirmus.
Aga jah, ma oleks nagu mingi erak, nv on ja ma istun üksi kodus, fun. Vaatan telekat edasi parem.

Meil Kariniga on uus laupäeva traditsioon kokku saada vist ja maailma asju arutada. Eelmine laupäev korjasin kõigepealt Andrese peale, siis Karini ja tulime minu juurde. Kes jõi veini, kes viina. Oli tore üle pika aja näha ja jutustada. Meie Andresega läksime hommikul kuuet tööle ja see loll tahtis tingimata oma 6km jala koju minna. Ma oleks oma raha eest ka nõus olnud takso kutsuma aga sellel oli ikka vaja jalutada.

Paar tundi maganud ja hommikul kuueks tööle. Uni oli küll hea vahepeal. 

Peale tööd võtsin Renee ülemistest peale ja suundusime Otepääle. Sõit läks suht kähku isegi. Kohapeal auto üle vaadatud ja Tallinna tagasi. Linna jõudes veel Hesburgerist läbi ja koju. Päris jõhker päev oli. Aga auto oli seda väärt. 3.0, 165kw bensukas. Lippab küll. 

Neljapäeval käisin Hiius töövestlusel.. ma nüüd nii segaduses mida selle eluga peaks peale hakkama. Ideaalis saaksin linna ka edasi tööle jääda ja Hiius pm oleks nüüd ka koht aga mida ma tegelikult tahan? Jõudsin järeldusele, et suuresti olen oma elu viimaseaja sündimusi nii raskelt läbi elanud sest üle 6 aasta olen ma esimest korda täiesti üksi. Ja ma ei suuda välja mõelda, mida ma oma eluga peale peaksin hakkama. Üks mõte on sügisel kooli minna ja seega linna siiski edasi jääda. Raske kui keegi ei motiveeri ja ole n-ö toeks.
Kurb on see ka, et sellel linna jäämis juhul peaksn ma oma korterist loobuma ja kuskile 12m2 korterisse kolima vist..Jube.

Eile just mõtlesin seda ka, et tunnen nii sellest puudust, et 'oh läheks teeks ja oleks'. Üksi elades peab hakkama sõpru pinnima kellel aega ja tahtmist oleks minuga lihtsalt minna kusagile. Vahel mõni vaba nv tahaks kasvõi teistele poole Eestit sõita, lihtsalt ringi trippida. Üldjuhul on nö elukaaslane selleks ideaalne variant kellega minna. Sõpru on palju raskem nõusse saada, sest kõigil muud sada asja ka veel ja on ajaliselt nii piiratud. Oma teisepoole kohustusi üldjuhul ikka tead ja kui tead, et ta anyways ei saaks minna kusagile siis ei hakkaks end selle mõttega üles kütmagi. Igastahes jah, tuleb harjuda ja üritan mingile targale otsusele kunagi jõuda. 

Jutu lõpetan sellega, millest alustasin- käisime täna Kariniga jalutamas. Oma 2h jalutasime siin Koplis pargis jms. Nii hea ikka kui keegi nii lähedal elab. 

A reedel tööl hah, uus poiss jäesti 4 tunniks üksi meiega ja kuna meie toodang nagu mitte kusagile enam ei mahtunud ja ta oma asjadega nii hädas oli, tõstsin siis osa toodangut üksteise otsa nagu peab ja sai natuke ruumi juurde. Kui kell kuus sai ja teine mehhaanik tuli tööle siis oli jälle meeletu ruumipuudus ja tal oli ruumi kiiresti vaja, tõstis minu tõstetud toodangu otsa ühe korruse juurde veel. Lihtsalt et eest ära saada aga mul pidi süda seisma jääma kui nägin. Ma kiiruga tõstsin need kahe kordseks ja jumal tänatud, et need kõik ümber ei kukkunud kui ta kolmanda korruse otsa tõstis. Aga see poleks minu süü enam olnud.. Vist.
Aaa ja bemmile saan uue tagatule ka siiski. Alguses kindlustus ei tahtnud  maksta seda aga remonditöökoda seisis mu auto eest piisavalt ja voila. 

Olen nii hea suhtleja messengeris, et ise ka ei usu

Maybe my life for example

I'll never regret u