Sõnad kaovad, kirjutatu jääb..: Hard times will always reveal true friends

Surfparadiis

Polegi ammu kirjutanud siia.
Mis siis ikka, lühidalt võin ju paar sõna kirjutada.

joy

Kummaline mõelda, et elan juba kolmandat kuud Tallinnas, esimesed kaks kuud omaette ja alates augustist koos Alvriga. Koos ikka lihtsam ja odavam, nagunii ta oli enamus ööd siiski minu juures kui koos ei elanud veel. Eks paistab, mis elu meile toob aga see kooselu ei tähenda veel, et me hakkaks pere looma või mis iganes inimsed arvata võivad. Vaatame, mis sellest välja tuleb ja kas kannatame teineteist välja. Hetkeseisuga oleme kannatanud ilma raskuseta ja küll kannatame edaspidigi.
Suvel kedagi kahjuks eriti linnas ei ole aga sügisest tullakse linna kooli ja on vähe rohkem põhjust nädalavahetusteks ka linna jääda. Kuigi see töö on nagu ta on. Nüüdes vis 24/7 töö, vabad päevad jooksevad kuidas kunagi- mina vahetan töökohta. Jah, nii ilmselt ongi. Ma niigi elan põhimõtteliselt tööl, vaba aega on vähe, rääkimata et see teiste vaba ajaga klapiks. Samas kui koos planeerida, mõelda ja plaanida, leiab alati aega. Mingi nv käisime Inge, Alvari, Nele ja Sanderiga katusekohvikus ja mu meelest oli täitsa fun.
Hiiumaal käies ei jaksagi vahel teha midagi, peole minna ma nagunii ei taha eriti oma kõrvakuulmise hoidmise tõttu ja pole otsest seltskonda (enam pole pm vist üldsegi peaagu kedagi?) kus kõik inimesed klapiks omavahel, et saaks kuskil niisama mingi vessari õhtu ka teha. Tegelikult Inge ja Raunoga plaanisime..aga ma ei tea, mis sellest saab.
Kodus teeb vend ka remonti ja olen päeviti kodus, ehk on abi vaja ja vahel tahaks ju niisama ka natuke perega aega veeta. Eriti alguses, just Hiiumaalt äsja ära minnes, on tahtmine Hiius käies koguaeg kodus olla. See nädal saime juba neljap õhtul koju, tuju oli päris rõõmus. Reedel oli Koit Toome ja mõtlesin, et võiks oma sõbrad ja Alvar oma sõbrad, kutsuda kuskile ja istuks enne ja oleks. Aga noh, kahjuks 85% mu parimatest sõpradest olid hõivatud ühel muul üritusel olemisega ja nii see plaan ära jäigi. Kuigi Kelli, hoolimata oma väga raskest päevast, tuli õhtul Koidule ja istusime ja kuulasime neljakesi ja laulsime kaasa. Pole visyt kunagi nii ühelegi konsterdile kaasa elanud. Pildi sain ka Koiduga (pani isegi käe ümber mulle, eluunistus:D) aga nohhhh pilt on megamega tume, nii et polegi nagu näha miskit. Aga noh, põhimõte loeb. Edasi jäime ka peole natukeseks, olin oma kõrvatroppidega ja nii kannatab olla vahel harva. Tuju igatsahes oli hea ja tantsisime päris palju. Mingi aeg kutsusin ema järgi ja koju magama.
Laupäev oli meeletu draamade päev (ei, mitte minu ja alvari vahel) ja ma olin ikka väga üllatunud, kuidas kahe inimese vaheline probleem aeti sujuvalt üle kolme/nelja inimese probleemiks, nii et kokkuvõtteks olime siis neljakesi ühe vastu ja mis ma ikka üksi nelja vastu suudan öelda, kui keegi minuga reaalses elus konkreetsest teemast rääkinudki pole ja kõik tiirleb selle ümber, mis see üks inimene kellesse see asi tegelikult vaid puutus, nendele rääkis. Aga kokkuvõtteks, kui nad siiski arvavad et see oli üks ajuvaba mõttetus, siis ma olen hea meelega neil samamoodi olemas nagu enne, v.a ühele inimesele aga ta teab seda isegi. Nagu Kelli selle peale ütles:'' Mu sisetunne on koguaeg õige olnud tema suhtes, et ta ei ole ikka õige sõbranna'.
Huvipakkus selline asi ka, et alles hiljuti ütles see sama sõbranna mulle, kellest eelnev juttki käis, et tema arust ei ole meie sõpruses küll miskit muutunud ja et suhtleme ikka fbs nagu enne ja oleme olemas ja pole tunnet nagu jääks kaugeks. Nii, siis eile väitis ta mulle, et ma olen sellest ajast peale nii muutunud kui Alvariga koos hakkasin olema ja siis veel takkaotsa mingi hetk, et ma olen üldse viimased paar aastat juba teistsugune olnud ja meie sõprus pole üldsegi see olnud need paar aastat. Hm, milline väide siis nüüd see õige on, mida ta päriselt mõtles? Ju ta vaid ise teab aga antud hetkel, mind isegi ei huvita.

love

Ma olen õnnelik, et mul on sõpru/sõbrannasid, kes on mul koguaeg olemas ega pööra selga kui sa neid vahad. Eks sellised asjad tõestavadki, kes päriselt ka sind oma tõeliseks sõbrannaks peab. Aga ok, see selleks.
Laupäeval kutsusid Inge ja Muki meid Ristnasse surfikasse. Läkismegi õhtul, Kelli ja Maanu oli dka seal ja arutasime elu üle ja vaatasime päikeseloojangut. Varsti hülgasime Kelli ja MAanu ja läkisme kuskile mingisse onni keset kõpu metsa, Mart sõitis ees ja me kahe autoga järgi. Pikk kruusaee, äsja pestud auto- Alvar oli närvis ja mul oli naljakas teda vaadata. A kohale jõudes ma ei saanudki onni sisse vaadata, sest mingi pomps magas õndsat und seal, lahe. Edasi läksime koju ära, väsimus oli tegelt päris suur.
Täna käisime Alvariga kossu mängimas päeval ja ei tahaks küll ego olla aga arvestades, et ma ikka päris mitu head aastat kossu mängind pole, viskasin esimese korraga kohe kaugelt sisse ja noh, mõlemad mängud võitsin ka. NAtuke naeru ka vahelduseks.
Õhtul läks Alvar linna, neljast u läks sadamasse ja 20.30 praamile sai alles peale, vägev. Ma pean juba võibolla homme minema ja ülds eei taha.. Täna valasime pool päeva põrandat ja isegi selle tegemine oli päris tore vahelduseks. Kui nüüd ausalt öelda, siis need suured muutused elus teevad mind päris nõrgaks ja kui igast jamasid ellu aint juurde tuleb, siis ühel hetkel nö varisen ka kokku. A eks meil kõigil vist juhtub. Sel hetkel ongi tore kui sõbrad ainuüksi oma olemasoluga toeks on ja ma väga väga hindan seda:)

Kelli & Maanu (no meeldis see pilt, mitte et ma ennas kiidaks)

Isegi tööle on kuidagi tore minna viimasel ajal, sest paljud neist on mitte vaid töökaaslased, vaid ka sõbrad juba. Nalja saab päris palju. Ükspäev kallasin pool supipotti omale sülle ja olin üleni õline. K arvas, et ma võiks pluusi üldse ära võtta aga no ei läind läbi ta plaan. Olin niig tööriided koju unusand, aint tsärgi olin kaasa võtnud ja seega sian vaid pluusi ära vaheada. Panin oma neoonroosa tagant pitsi ja lipsukestega pluusi siis, väga tööriietuslik küll. Õnneks olid vaid 1.5h vaja tööd teha veel. K jäi isegi pikalt vaatama ja ütles, et väga ilus. Oli kuidagi siiras kui ütles seda ja see oli nii tore. Ta vis üldse mingi mõtete lugeja. Üks päev mütlesin natuke oma elu peale ja olin kurb omaette kui K mööda kõndis ja siis tagasi tuli ja küsis, millest ma mõtlen et nii kurb olen. Üritasin küll öelda, et pole aga ta lõpuks pressis ikka välja, et jah natuke olingi.
Andrsega tegime ka plaani kuidas tagasi ühte vahetusse saada, et siis oli lõbusam ja see isegi õnnestus..nädalaks. A nüüd visy jookseb uuesti paika.
A ma ei viitsi rohkem, panen siia mingi hunniku telefoni pilte ehk, ju sealt ka näha on, mis teind olen vkus käinud
Jälle nägemiseni!