Et siis, tere jälle!

Pole nagu ammu kirjutanud, ei teagi millest alustada. Ega väga ei oskagi alustada millestki ja polegi midagi tegelt ju kirjutada, uskumatu.

Igastahes, ehitame kodus aeda, laupäeval või pühapäeval toome hobused siia. Esialgu kõik kolm, Pähkel ka. Ei kujuta seda vaatepilti ette, hobused...minu kodus! Ja Lagunjo saiigi lõpuks minu omaks nüüd, sain passi kätte. Aitäh Tuulile! Ohjah, ei kujutagi ette kui Kelli nüüd ära läheb ja mis minust saama hakkab. Vahel kirun, et kui Kelli juurde lähen, siis enne õhtut tulema ei saa ja enda toimetused jäävadki tegemata AGA nüüd olen kurb, sest tegelikult on ta mulle ikka väga palju juurde andnud ja suure õe eest olnud. Aga ta ju tuleb tagasi ühel ilusal päeval. Homme juba ärasaatmis pidu ja pühapäeva õhtul Tallinna sadamasse ära saatma. Läheb Helsinkist lennuki peale ja maandub juba Perthis. Tegelikult kadestan teda. Hetke seisuga tundub mu elu küll üsna tühi. Mis ma siin Hiiumaal ikka passin, järgmine aasta tuleks kooli minna aga mida õppima? Olen niinii palju uurinud aga ma tõesti ei suuda endas seda leida, mis mulle sobiks. Ma ei ole lihtsalt üheski asjas VÄGA HEA, ma olen paljudes asjades hea, aga seda on vähe. On isegi erialasid ja asju, mis meeldivad aga siis tuleb ikka mõni asi, mida ma ei oska (mida ei saa õppida, pean mingit isiku omadust silmas). Ühesõnaga jah.

Käisime eile ratsamas, niinii tore oli! Kimasime märgadel põldudel, mis Lagunjole tegelikult ülds eei meeldi. Aga Kelli on ikka nii palju õpetand ja juhendand, et saime hakkama. Kelli sõitis teisel pool põldu, pm polnud nähagi teda ja meie teisel pool. Lagunjo on arenenud ja ilmselt  mina ka. Varem oli temaga üksi suht võimatu kimada, sest ta oli nagu peata kana, pea laiali otsas ega teadnmud kas nüüd minna vasakule või paremale kuigi mina teda otse juhtisin. Nüüd läheb ikka sinna kuhu mina juhin. Palju tööd säärtega muidugi ja kokkuvõtteks peaks ennast ka seljas ju jälgima. Pärast unistasime veel kimamis ja käed lahti galopi videost mis meil vist tegemata esialgse plaani järgi pidi jääma. Tahtsime juba suval teha aga koguaeg tuli miski ette. Ja just eile oli super ilus ilm, käisime Kruusakarjääris, rääkisime Atsiga ja ta tuli filmis meid oma mega telefoniga. See nii kallis ja uus, et ehk pole väga hullu. Tegime võidu ka temaga aga ta on selline mõistlik ja ei hakanud ise pressima, ohutuse mõttes, suur kruusa auto ikkagi. Kunagine ratsutaja oskab ikka ratsutaja moodi mõelda. 

Täna käisime ka ratsamas, lühem ring ja vähem põlde aga tore ikka. Pärats tegime võileivatorti homseks ja koristasime. Nagu vanad ajad juba. Homme peaks Mikk ka tulema, näed teda juba kahtlalselt palju viimasel ajal, heasmõttes.

Mis siis veel..hmm. Märtu tuli Kihnust ka ammu tagasi juba, toimetab Hellamaal, tubli mees nagu ta koguaeg on olnud. Üks õhtu istusime Märtu juures teistega aga kokkuvütteks ei läind ikka kuskile, masendav. Siis öösel kui ma magasin oli Raunol hull vajadus kokku saada, blokkisin alguses, sest UNI oli kell viis öösel siiski. Igaljuhul suutis ta une ära ajda ja ajasin üles end. Läksin õue ja rääksime juttu. Ta oli ikka väga täis alguses, et pärast ära minens ei mäletanudki osasid asju, et ta mulle neid juba alguses rääkis. No igastahes on tore vahel vanu sõpru ka näha. Natuke imelik oli, et ma Märtule midagi ei öelnud aga ta magas nii sügavalt ja ei kuulnud ka kui ma paar korda üritasin äratada ja öelda. Ütlesin hommikul. (kirjutan seda sellepärast, et mõni imelikult ei mõtleks, sest vb võõrale tundubki imelik aga Märtu oli sellega okei ja pole siimaani küll vastu olnud, et suhtleme, vähemalt nii välhendab ta end ise). Üleüldse ei leia ma, et inimeses peaks nende vastasoo esindajatega suhtlemise lõpetama, kellega juba enne meest/naist suhtles. Sõpru peaks hoidma, kahjuks mina enda omasid vist ei oska väga hästi hoida pealtnäha aga jah, ma ei tea ise ka miks ma kunagi kelellegi aega ei suuda leida. Igastahes proovin parandada end.

Nüüd vist kõik.

SAU!:)