Olles väike, ei mõistnud, kuidas mõni kurb armastuslaul saab tuju kurvaks teha, või veel vähem - nutma panna. Minu jaoks oli oluline vaid laulu kaasahaarav viis, kui laul oli hea, siis oli ta iga tujuga hea. Alles hiljuti, umbes pool aastat tagasi, tabasin end diivanil istumas ja kuulamas oma kunagisi lemmik armastuslaule (mis tol ajal lihtsalt nö lahedad olid), miski pärast ei olnud enam viis nii oluline, vaid suur rõhk oli sõnadel, mis olid ilusaid, kuid tobedalt kurvad. Tuju oli ühe teatud probleemi tõttu kurb ja kuulates neid laule, olin täpselt nagu  kõik teised, keda sellised laulud veel kurvemaks tegid ja nutsin oma ette ega suutnud mõeldagi, kuidas ma kunagi nii külma südamega neist sõnadest välja ei teinud!? Alles siis mõistsin, et polnud sel ajal veel kunagi kedagi armastanud, need sõnad ei saanudki mu jaoks midagi tähendada. Sain veel rohkem kinnitust iseendale, et olen tõepoolest leidnud kellegi, keda armastan, tõeliselt armastan. Süvenedes neisse kurbadesse lauludesse sain aru, et hirm Temast ilma jääda on paganama suur.
Ei mõista neid 13-14 aastaseid, kes omaarust nii sügavas suhtes on mingi koolikaaslasega ning juba esimesel päeval teineteisele armastust avaldatakse, kui ma olen olnud suhtes juba 1.5 aastat ja ikka veel avastan, mida tõeline armastus tähendab, siis vaevalt nemadki seda esimesel päeval tunnevad. Igalpool internetis tuhnides ja selliseid asju nähes, hakkab see üha rohkem ja rohkem häirima, milleks võtta suhu sõnu, mille tõelist tähendust te ei tea ?:)