tõrvakas

 Tahaks juba suve..kui mõtlema hakata, siis tegelikult läheb aeg         ikka  nii kiiresti. Tulin täna koolist koju, sain Kelli ja Tõnuga. Nad panid mind partsi mäel maha, et mitte kruusateel sõita aga et mul ikkagi lühem maa oleks, seega tulin Liisa maja eest ja siit poolt ringiga ja enne kodu just mõtlesin, et eelmine aasta umbes samal ajal ma küsisin emalt, et millal puudele need lehed juba peale tulevad, sellega läheb veel nii kaua aega..aga tegelikult ei läinudki kaua, nüüd aasta ajaga jõudsid lehed peale tulla, maha langeda ja lumigi jõudis maha sadada ja praktiliselt nüüdseks ära sulada. Aeg lendab. Pole ilmselt kaua jäänud, kuni puudel lehed peal ja kõik mõnus roheline. Enne töötukassa ees kui Kellit ootasin, vaatasin just mingit väikest poissi, kes koju läks rattaga ja mõtlesin kui ma ise nii väike olin ja rattaga koju sõitsin. Kuidagi mõnus oli peale kooli mitmekesi rataste juurde minna ja siis veel juttu jääda rääkima ja lõpuks koju vändata. Nüüd on kõik kuidagi palju mõttetum ja igavam. Ma igatsen neid põhikooli aegu kui hommikul unisena kooli jõudsin ja Vika juba üle koridori tsau karjus ja oma rõõmsas tujus tuli ja meil Liisaga viimase une ära viis ja oli mitmekesi lõbus olla. Alati oli keegi, kellele sai igast muresid kurta ja häid jutte ka muidugi ja üldse oli alati lõbus. Mida rohkem täiskasvanuks saan, seda masendavaks paljud asjad muutuvad. Väga deep jutt tõesti, mul pole tegelt mingi masekas. Kuulan just Koit Toome - Mere lapsed ja tuleb 2010 aasta suvi meelde kui Inge ja Raunoga koguaeg väljas käisime ja Rauno seda laulu telefonist kuulas ja ma olin nii rõõmus, et keegi veel peale minu seda laulu armastab ja eriti veel, et poiss.  Igast auto sõidud ja bensiini otsa saamised ja kui Inge mu paanika peale, et bensiin on otsasj a ema tuleb kohe koju, tuli rattaga..kanister bensiiniga käes ja aitas meid hädast välja. Ja õhtused ujumis käigud kui Rauno rattaga kraavi sõitis, sest ta üritas vist lahe olla ja käed lahti sõita..meil Ingega oli naljakas vähemalt. Üldse oli tore suvi ja mõnus ööd läbi juttu rääkida kuskil parsti mäe otsas . Ma lihtsalt räägin vanu asju, ma ei teagi miks. Peaks igast sõbrast vist eraldi postituse tegema ja kõik hea temast sinna kirjutama, et imelik ei tunduks, et ma siin niiviisi vatran. Friends will be friends.

suveke

A see tuli ka meelde kui Ingega mõisa läksime ratastega ja mõtlesime, et väga kaua ei ole ja mis lõppes sellega, et ma ärkasin kell 10 hommikul anu vanemate voodist, ise mitte millestki aru ei saanud ja purjus..sõitsin rattaga koju veel sealt, vingerdasin tee peal. Ja alguses mõtlesin olla vanem ja vasutav Inge eest ja olin kaine, et Ingel silma peal hoida..nohjah. Inge filmis mind veel kui ma igast lolli juttu rääkisin ja Rauno saatis minu teelfonist need videod enda telefono ja sealt edasi Märtule, kes neid koolis tunni ajal vaatas, kui mu igatsus peale tuli, vähemalt nii ta ütles. Kuigi siis me veel nii palju ei suhelnudki ja ilmselt tuli see kasuks meile. Eile õhtul magama pannes ma ei suutnud kohe üldse vait olla ja vatrasin igast asju. Rääkisime kuidas me üldse rohkem suhtlema hakkasime ja ma ei saanud aru, et ma talle meeldisin jms. Ja kui tore ja hea see kõik oli. St ikka veel on aga alguses on alati kõik uus ja võõras. Minu arust oli see kõik nii armas jutt, mis ta rääkis, mida ta minust arvas ja kuidas ta mind endale tahtis saada ja aega võttis aga asja sai. Imelik seda vist siia kirjutada, peaks vist blogi privaatseks tegema, et igaüks seda ei loeks. Igaljuhul oli see nii armas ja hea oli õnnelikuna magama jääda, naeratus näol. Hommikul oli kurb ära minna aga mis teha.
Pühapäeval käisin muidu Ingega jalutamas ka, käisime oma pikapika ringi ja rääkisime palju. Mõnus oli ja ilmselgelt peaks tihedamini miskit tegema. Pööran oma sõbrannadele ja sõpradele üldse viimaselajal vähe tähelepanu, aga luban, et  muudan seda nii pea. Lihtsalt õues võiks soojem olla ja võiks miskit teha, mitte niisama passida, siis am ei viitsigi midagi teha ja kokku saada. Aga igapäevaga läheb aina soojemaks ja tegevust tuleb juurde.
Mu koer on üsna loll ka..saabb enamvähem asjadest juba aru aga hüppamis kombest lahti ei saa. Kui Ingega jalutamast tulin siis mu koer kohe hüppas oma sopaste käppadega mu pükste peale ja täna täpselt sama lugu ainult 10x hullemini. Just eile õhtul bussile tormates panin täiesti puhtad püksid jalga ja voila. Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada, niigi mõttetu jutt vanadest asjadest ja plapla.

still PPK

PPK

kust sellised idioodid küll tulevad,
kellaaeg (I)