Öeldakse, et kui ei ole elus õnnelik, tuleb midagi muuta. Ja nii ma olengi jälle sihitult samas kohas, mis aasta tagasi. Tahaks ära. Kõigest eemale. Ma olen peaagu kõigest ilma jäänud, mis minust minu tegi. Mu sõbrad, mu pere ja kodu, hobune. St kõik eksisteerib aga mitte sellisel kujul enam. Ma elan igapäev aga sihita ja ma isegi ei oota midagi enam. Pole ühtegi ees ootavat sündmust või asja, mida oodata.
Viimane asi, mida ootasin, oli Riia maraton töökaaslastega..ja see oli ootamist väärt. See oligi see, mille sarnast ma praegu kogeda tahaks aga teadlikumalt. Ma ei osanud sellest tripist midagi oodata esialgu aga tagasi tulles ma olin tund aega kodus olnud mil reaalsus uuesti kohale jõudis. Alles siis mõistsin, et nende kahe päeva jooksul ei mõelnud ma kordagi oma igapäeva elu peale. Murede ja rõõmude. Ma olin terve see aeg õnnelik! Eks mul oli tore seltskond ka muidugi, kes selle võimalikuks tegid. Aga ma tõesti üle pika pika aja tundsin end iseendana. Õnneliku ja naeratavana. Kuigi ma tööl ikka naeratan ka ja olen nagu mingi meelelahutuspunkt vahepeal, kus kõik jutustamas käivad aga samas on ka päevi olnud, kus kolm inimest (nendest kaks üsna võõrad mulle) on küsinud, mis ma nukrutsen. Vahel ei saa kõiki emotsioone enda sees peidus hoida vist.
Ma vahel tahaks rääkida kellegagi aga ma olengi jõudnud sinna, kus mu parimad sõbrad abielluvad, saavad lapsi.. lihtsalt elavad oma elu ja nii see lähebki. Ühesõnaga midagi peab muutma. Kuskilt peab alustama ja luban endale, et alustan sellega tänasest.
Suure tõenäosusega on seekord tõesti byebye Tallinn. Veider mõelda, et paar aastat tagasi tegelikult ma n-ö unustasingi tõstukiga sõitmisest ja laotööst. Nüüd ju teengi seda pm. Seega, unistused ikkagi täituvad kui väga vaeva näha. See sai teoks, aeg mõni uus eesmärk täide viia. See eesmärk aga ei hõlma endast ei Tallinnat ega Hiiumaad. Eks paistab.
Äkki kunagi kirjutan siis pisut tihedamalt kui aastas korra. Saan siis oma sõnu süüa või ei saa.
