teisipäev, 28. veebruar 2017

Memories

Heyooo
Vaatasin arvutis pilte ja mõtlesin, et lisaks siia ka midagi vana..aga naljakat. Võisiis pilte, kus ma olen nähtavalt õnnelik. Imelik, et ma ise tagantjärgi vaatan ja mõtlen, et miks ma küll nendel hetkedel ei osanud neid hinnata. Mitte, et ma arvaks, et ma kunagi enam õnnelik pole. Aga lihtsalt ma olen rõõmus, et mul on nii lahe elu olnud, nii toretate inimeste ümber, kes mind nii tundma on pannud. :)






























pühapäev, 19. veebruar 2017

Let Audi go

Nii veider, et vahel tuleb loobuda inimestest oma elus, kellest ei taha. Kellega sa saad hästi läbi, kellega on tore ja lõbus ja iseenesest pole kummalgi teineteise vastu Midagi aga ikka ometigi tuleb see inimene oma elust lihtsalt ära unustada. Kurb. Toredaid sõpru jääd ikka igatsema. Kurvast olukorrast üle saada on üks asi aga kuidas mitte igatseda, see on kõige keerulisem.
Nägin öösel üle 10a vist reaalset õudusunenägu. Vahepeal nägin ka neid aga seekord oli teisiti.. ma ärkasin üles ja ma ei julgenud silmi enam kinni panna, ma ei oskagi kirjeldada seda. Ma olin hüsteerias. Ma kartsin aga ma isegi ei tea mida, sest tegelikult mu uni ei olnud õudne nagu õudusfilmid, vaid kurb ja ketras viimasel ajal läbi elatut natuke teistmoodi uuesti läbi. Selle vahega, et seekord olin ma kellegi teise inimese rollis ja nägin ise ennast kõrvalt vaatajana. Kummaline, et selline asi nii paanikasse suudab ajada hetkeks.
Ma nüüd mõtlesin, et kuna vanaviisi blogi pidamine ei tule enam hästi välja siis peakski siia neid uitmõtteid kirja panema hakkama. Kirjutaks ehk vähe tihedamini.
Otseselt midagi lahedat ka elus ei toimu mida kirja panna võiks ja nagu ma kunagi lubasin, siis halba ma siia blogisse ei kirjuta. St mingit hala. Mõte pigem see, et kui aastaid hiljem lugeda siis meenuks vaid head ja meenutamist väärt asjad. Milleks kurbade asjade põhjalikku lahkamist ikka lugeda, et uuesti kurb olla. Kuigi ma ei saa lubada, et mu praegusel hetkel tulevad postitused väga rõõmsad oleks aga eks ma proovin.
Tore on see, et täna müüsin oma nupsu Audi maha. Meel on kurb aga selle eest tean, et keegi vähemalt teeb ta korda nüüd ja ta ei seisa lihtsalt niisama.
Ja head on veel olnud see, et eelmine nv oli ideaalne jääraja sõitmiseks. Alguse Reneega, hiljem oli Liisa ka. Päris fun oli ja ma olin oma sõiduga üllatavalt rahul. Üle 5 aasta load ka olnud, peaks nagu Midagi ju oskama ka juba.
Eelmine õhtu vaatasime kolmekesi meil filmi ka ja tegime vessarit, meenutasimw vanu aegu. Peaks tihedamini tegema seda.. ehk varsti ongi võimalus, sest Helen lendab pessa tagasi.
Negatiivne: ma vist põlesin oma elus esimest korda läbi ja põgenen oma probleemide eest koju tagasi. Lahkumisavalduse kirjutamine tõestas seda.
Kole nüüd negatiivse jutuga lõpetada aga mis seal ikka. Vaatan oma lage edasi ja panen magama.
Äkki homme või siis ülehomme saan oma bemmi ka tagasi, whup!!!