Miks just täna, kui ma esimest korda viimaste nädalate jooksul tunnen, et tahaksin välja minna ja sõpradega suhelda, mu hääl kadunud on? Täiesti null. Käi veel haigena tööl. Aga tõesti.. üksi olemine ajab hulluks, mida ma niigi vist juba olen. Sellega seoses, andke andeks sõbrad, keda ma viimasel ajal ignoreerinud olen. Elu jooksis natuke rööpast välja ja üritan seda nüüd tagasi teele saada. Aga samas ma ei taha koguaeg rääkida ja rääkida, mis juhtus ja samas suhelda nii, et erilist emotsiooni ei ole ja vestluspartner saab ka aru, et ma mõtetega kusagil mujal olen..pole ka mõtet. Vahel on vaja aega vaid iseendale, et mõista mis juhtus ja miks juhtus. Mida ja kuidas edasi toimida ning kuidas endas taas enesearmastus leida.
Küll need inimsuhted on ühed keerulised asjad. Üks kord nähakse nii kaua vaeva, et sind oma elus hoida, lubatakse kõike mida kuulda tahad ja siis teine hetk pah, mõttetu. Lihtsam ise loobuda sellest, mis näis korraks lootust andev olevat.
Mina ja mu elu. Ei tea üldse, mis sellega peale hakata. Töö ajab ka hulluks ja teatud asjad, mis seovad eelmist juttu ja tööd. Ei taha seal enam olla. Isegi lahkumisavaldus on valmis kirjutatud ja ootab kapis kuupäeva paika panemist. Nii palju mõtteid on. Kas jätta kõik ja. Inna aastaks välismaalane, lapsehoidjaks sedapuhku. Peresid on, kes minu vastu huvi tunnevad ja polekski muud kui lennukipilet ja minek. Aga ei saa- hobused. Ei oska midagi välja ka mõelda, mis teha. Loodan ikka, et tulen peagi jäädavalt hiidu tagasi ja saan taas end nendele pühendada, seega ära anda enda nunnut küll ei tahaks. Aga 100% pere hooleks jätta oleks ka ülimalt vastutustundetu. Hobuste suhtes ka ebaaus kui mitte keegi nendega ei tegeleks nii.
Teine variant on jääda veel nii kauaks sinna hullumajja edasi kuni laenu saan ja korteri ostetud saaks. Aga mitte Tallinnasse. Tahaks kusagile Raplasse, Raplamaale kolida. Korterite hinnad on üllatavalt madalad. Selleks ei peaks isegi mingit ulmelist palka teenima, et ära elatud saaks. Tallinn ei ole minu koht, mida aega edasi, seda rohkem ma seda näen. Saama hiius einole tööd ja enesearendamine on ka keerukam kui mandri ja saare vahel on vesi. Poleks odav käia linnas õppimas midagi vms. Ühesõnaga jube keeruline aeg. Tahals öelda, et life sucks, aga see tundub liiga mase.
