Ohjah. Viimati kirjutasin pm pool aastat tagasi. Nüüd tuleb siis jällegi selline postitus, kus tulen öelda..et nii palju on muutunud. Teed lahku läinud, uued ja vanad sõbrad mu ellu tulnud. Palju on muutunud. Mulle tundub, et mu eesmärk elus ongi vist oma elu võimalikult keeruliseks elada. Elan hetkes, lähtun hetke emotsioonist ega mõtle, kas ma ka lähitulevikus antud valikute üle rõõmustan. Selles hetkes elamisega võib tulevikus endale kole palju haiget teha.. aga eks siis paistab ma arvan.
Igastahes on mul juba paar nädalat oma uus kodu olnud. Stroomi rannas siis pm. Aknast vaatan merd ja terviseradu, ilus. Korter on avar ja kolme toaline. Kõik on super. Sinna kolimisest saati olen endas avastanud meeletu motivatsiooni, mis teiste inimeste puhul on loomulik aga mis minul viimased pool aastat täielikult puudus. Võin vist öelda, et mul on elus lihtsalt üks hästi hea sõber, kes suudab minus mingit motivatsiooni tekitada. Ühesõnaga, enam ei ärka ma hommikusevahetuse puhul kell 4.50 ja ei jookse pm otse tööle, vaid ärkan 4.35 ja teen putru omale ja söön. Mina, kes ma pole kunagi hommikuti söönud. Aga nüüdseks ma ei oskagi väga enam pudruta, see nii hea ju. Üleüldse teen omale lisaks pudrule igapäev normaalselt süüa, mida ma lasnas elades üldse ei viitsinud teha. Vb üksi elades on lihtsalt lihtsam..teed seda, mida sina tahad ja mille isu sinul on, ilma teisega arvestamata. Vahel teen sama sööki kasvõi mitu korda nädalas, sest mul lihtsalt on isu.
Lisaks normaalse inimese kombel söömisele olen muidu ka asjalikum kui varem. Koristan pm üle päeva, nii et kõik oleks super. Pesen peale söömist kenasti nõud ära..no nagu täitsa tavaline inimene, mitte nagu enne. Vb teiste jaoks ei tundu see eriline saavutus aga minu enda jaoks on see juba suur asi. See lihtsalt näitab, kui hull võib sul elu olla kui sa ei ole oma eluga rahul. Ma ei tundud end lasnas üldse hästi, kordagi. Midagi seal korteris ei sobinud mulle. See sõi kogu mu energia ära. Võib-olla kui me oleks alvariga kohe sellesse korterisse kolinud, kus praegu elan, oleksime veel koos? Kes seda teab..
Aga üleüldiselt siis mis veel. Eelmine nv oli minu juures Karini lahkumispidu. Ma nii kurb, me saime nii hästi läbi. Siuke läbu oli kokkuvõtteks, et ise ka ei usu. Sellest järgmisel Öösel olime A'ga tööl ja surime. Või noh mul tuli pohmakas hiljem ja seega oli tööl mul eriti rõve olla. Päeval aitas ta mul kodus koristada, a siis suri ise pm ja kokkuvõtteks pidin ikka ise pm koristama. Vägevad sõbrad eks. Selline pidu siis.
Suvi oli raske, keeruline ja kohati jube. Aga parim selle juures oli see, et suutsime Liisaga tänu tema algatusele oma suhted taastada ja ma tegelt ei kujutaks ettegi hetkel kui teda poleks praegu mu jaoks olemas olnud. Kellele ma ikka nii ausalt kurta oleks saanud teatud asjadest, millest ma siin ei räägi.. ja kes mulle oma kogemuste põhjal nõu oleks andud. Sõbrad on tõeline väärtus, hoidke neid! See aasta, mis me ei suhelnud oli kuidagi nii teistmoodi. Koguaeg oli hinges selline tühi tunne. Mis siis, et me praegu ka ei näe tihti aga teadmine, et sul on keegi selline olemas, on väga väga väärtuslik.
Mis ma ikka pläran. Lisan paar pilti hoopis:)
